Oma praktika ajal tegelesin kriminaalkolleegiumis palju ennetähtaegsete vabastamistaotlustega. Õppisin, et kohtul on süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel lai diskretsioon, kuid kohtunikud ei või otsusel lähtuda üksnes mõistetud karistuse raskusest, vaid peavad arvesse võtma kinnipeetava senise käitumise vanglas (sh distsiplinaarkaristused), retsidiivsusriski ja muu. Töö oli mitmekülgne, sest lisaks õigusele sain teadmisi juurde veel meditsiiniteaduse, sotsioloogia, filosoofia ja psühholoogia valdkonnast.

Kõige raskem oli minu jaoks menetlusõigus, sest seda õpitakse alles magistriõppes. Õnneks polnud sellest väga hullu, sest veetsin palju aega nõunike ja kohtunike seltsis ning õppisin kohapealt menetlusreegleid ja põhimõtteid. Riigikohtu praktika oli justkui kiirkursus kõikidesse menetlusvõtetesse ja -protsessidesse – peale praktikat tundsin, et olen valmis menetlusõiguses iseseisvalt orienteeruma.

Oma viimasel päeval sain koogi kõrval jutule ka kriminaalkolleegiumi kohtuniku Velmar Bretiga, kes innustas mind aina edasi töötama ja pingutama. Tema jutust jäi kauaks kõlama lause, et Riigikohtus on sõna vaba. See on sulatõsi! Ka praktikantide sõna oli vaba ning nii kohtunikud kui ka nõunikud olid tõeliselt huvitatud sellest, mis meil öelda on. Mind innustas tunne, et minuga arvestatakse ja seetõttu olin valmis töösse rohkem panustama – arenesin nii juristina kui ka inimesena.